Tänavune aasta on põlevkivitööstuse jaoks tähtis verstapost − möödub sada aastat põlevkivi kaevandamise algusest. Paraku ei ole praegu olukord selles valdkonnas kiita, oma jälje on jätnud nii üldine maailmamajanduse jahenemine kui ka viimaste aastate madalad naftahinnad, mille tagajärjed on olnud väga valusad.

Eelmisel nädalal kinnitas riigikogu põlevkivisektori arengukava aastani 2030. Tegemist on dokumendiga, mis peaks andma suunised Ida-Vi-rumaa põlevkiviettevõtete tulevikuväljavaadeteks, pakkudes lahendusi sektoris tekkinud olukorrale. Kõrgeid ootusi arengukava siiski ei täida, sest kava, kuidas pikas perspektiivis praegusest kriisist kõige paremini väljuda, see ei sisalda.

Arengukava valmimiseks kulus kolm aastat ja selle aluseks oli keskkonnaministeeriumi poolt 2012. aastal tellitud uurimistöö. Juhtus see, mis pikema aja jooksul valminud strateegiliste dokumentidega juhtuda võib − mida kauem valmis dokument, seda rohkem muutus majanduskeskkond meie ümber. Ka riigikontrolör Alar Karis viitas oma pöördumises riigikogu liikmetele, et põlevkivi arengukava eesmärkide, tegevuste ja mõjunäitajate väljatöötamiseks tehtud analüüside ning uuringute baas oleks pidanud olema tugevam ja ajakohasem.

Arengukava positiivse küljena võib välja tuua soovi siduda ressursitasude määr naftahinna tasemega, mis annab sektori ettevõtetele mõningase kindluse investeeringute osas. Küsimus on nii nagu mitmetel kordadel varem, et miks ei ole seda seni tehtud, kuigi nii ettevõtjad kui ka analüütikud on sellise võimaluse vajalikkusele viidanud. Kas tõesti peab olukord iga kord jõudma kriisi selleks, et valitsus astuks vajaminevaid samme?

Võrreldes aastatel 20082015 kehtinud arengukavaga, on äsja vastu võetud arengukavasse ilmunud üks oluline strateegiline eesmärk: põlevkivialase haridus- ja rakendusteaduse arendamine. Aastaid on põlevkivi kasutatud primaarenergia peamise toormena, mistõttu teised põlevkivi kasutusviisid on siiani jäänud arendamata ja tagaplaanile. Selleks, et pikendada põlevkivi tootmise väärtusahelat ja kasutada meie riikliku tähtsusega ressurssi võimalikult efektiivselt, tuleb aga tagada põlevkivialased alusuuringud ja tootearendus. Kahjuks on see valdkond jäänud viimastel aastatel keskkonnaalaste küsimuste kõrval erilise tähelepanuta.

Põlevkivi arengukava eesmärkide saavutamiseks on vajalikud ettevõtete investeeringud toodete arendusprotsessi ja teadustöösse, mis praegu ei tule kõne allagi, kuna tähendaks erasektorile nende majanduslikult raskes olukorras suuri lisakulusid. Seda enam on tervitatav arengukavas välja toodud mõttekäik, et viis protsenti põlevkivitööstuselt riigile laekuvatest keskkonnatasudest peaks suunama tagasi tööstusesse, toetamaks ettevõtete keskkonnasäästlikumat tegevust ja põlevkivi lisandväärtust loovate kasutusvõimaluste uurimist.

Sel mõttel on kindlasti jumet, kuid kuna valitsus tegi hiljuti teatavaks, et loobub põlevkivitööstuse makstavate keskkonnatasude riigile laekuvast osast, siis selle idee elluviimiseks ei ole riigieelarves vähemalt paar aastat vahendeid. Toimivaid lahendusi on aga vaja juba praegu ning selleks tuleks muude vahendite puudusel kasutada paremini ära ressursse, mis on mõeldud Eesti teadus- ja rakendusuuringute läbiviimiseks.

Kaugemale vaadates ei ole võimatu, et riik võiks põlevkivi teadustöö ja tootearenduse koordineerimise rolli osaliselt enda peale võttagi. Kõige otstarbekam on selle tarbeks luua näiteks põlevkivifond, mille rahastus põhineks nendelsamadel keskkonnatasudel, mis erisugustel hinnangutel võivad ulatuda umbkaudu viie miljoni euroni.

Me teame, et Norras on loodud naftatulude paremaks ärakasutamiseks riiklik naftafond, mis tegutseb pigem stabiliseerimismehhanismina. Eestis loodava põlevkivifondi eesmärk võiks olla meie rahvuslikule maavarale suurema lisandväärtuse loomine ning sellega ka kogu põlevkivisektori jätkusuutlikkuse tagamine.

Valitsus vaatab ühes ja teises valdkonnas kriisiolukorra tekkimist abitult pealt ning kui maja juba põleb, sõidab sireenide vilkudes uljalt kohale ja hakkab tuletõrjujat mängima. Sama lugu on hiljuti välja käidud päästepaketiga, mis peaks põlevkivisektorile küll mõneks ajaks leevendust tooma, kuid ei lahenda probleeme pikaajalises perspektiivis. Kuna vastu võetud arengukava on analüüsidega ajast maha jäänud, siis loodan, et valitsus jälgib sektori käekäiku edaspidi pidevalt, mitte ainult siis, kui olukord väljakannatamatuks muutub.

Põlevkivisektori arengukava ei anna vastuseid, kuidas pikas perspektiivis praegusest kriisist kõige paremini väljuda.

Autor: Dmitri Dmitrijev, Riigikogu liige, Keskerakond

Pilt: Jevgenia Zelenskaja / Delfi
Allikas: Põhjarannik https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=pohjarannik20160322.2.1