Euroopas aset leidnud Brexit on mõju avaldanud ka Eestile ning tekkinud on uus, paljude meelest mitte kõige sobivam termin “Põxit”, mis lahti seletatuna tähendab põlevkivienergeetikast loobumist ja sujuvat üleminekut taastuvatele energiaallikatele.

Kommenteerides põlevkivienergeetika tuleviku küsimust, mida arutati riigikogu istungite saalis läinud nädala esimesel poolel, väitis endine keskkonnaminister, reformierakondlane Keit Pentus-Rosimannuskategooriliselt, et saastava põlevkivielektri aeg Eestis on läbi saamas ning kui Eesti tahab tulevikus kuuluda puhta majandusega riikide hulka, siis on massiivse keskkonnajäljega põlevkivielektrile vaja leida asendus.

Ta lisas, et põlevkivielektri ajastust väljumine on järk-järgult toimunud juba mõnda aega. Tõepoolest, aastaaastalt kulutatakse üha vähem põlevkivi kõige ebaefektiivsemal viisil – põletamiseks. Peale selle on juba 2019. aastal kavas sulgeda kolm iganenud energiaplokki, mis ühest küljest vähendab keskkonnaheitmete hulka, kuid teisalt ka elektrijaamade tootlikkust ligikaudu 500 MWh võrra.

Elektrienergia tarbimine kasvab pidevalt ning meie ees on dilemma, mille arvelt säilitada energeetilist tasakaalu. Osta kallist elektrienergiat, kuid kellelt? Lähemad naabrid Soome, Taani, Läti, Leedu ja Poola tarbivad elektrienergiat rohkem, kui toodavad. See tähendab, et nad ei suuda isegi oma vajadusi katta. Positiivne tasakaal valitseb vaid Rootsis ning kui Eesti, kes on praegu elektrienergia eksportija, samuti defitsiiti jääb, siis tabab kogu meie regiooni energia puudujääk. Just sellele probleemile juhtis Põxiti küsimuse arutamisel riigikogus tähelepanu Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere.

Peale selle tahan meelde tuletada, et juba möödunud aastal arutati riigikogu saalis Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2030. Eesti pikaajalise energiamajanduse arengukava (ENMAK 2030+) kohaselt Eesti energeetika juba liigub taastuvenergia ja meie maapõues paikneva põlevkivi senisest tõhusama kasutamise suunas.

See arengukava sisaldab konkreetseid eesmärke loodust säästva energeetika arendamiseks. 2030. aastaks moodustab taastuvatest energiaallikatest toodetav energia 50 protsenti kogu riigis tarbitavast mahust. Kohalike, eriti taastuvate energiaallikate kasutamist saab suurendada ka soojuse tootmisel. Eesmärgiks on seatud toota 2030. aastaks Eestis 80 protsenti soojusest taastuvatest energiaallikatest.

Põlevkiviõli ja muude ühendite tootmisel põlevkivist on kõrgem lisandväärtus ning keegi ei vaidlegi, et põlevkivi põletamise asemel peab sellest perspektiivis saama põlevkivitööstuse põhisuund. Kuid milline on praegu energia tootmise alternatiiv? Mis võiks stabiilsust pakkuda ja pidevalt toodetava elektrienergia mahud säilitada? Aatom?

Ekspertide arvates on Eesti selle hetke juba maha maganud, sest võrkude desünkroniseerimise ja seejärel Euroopa elektrivõrguga sünkroniseerimise küsimuse muudavad praktiliselt olematuks tuumaenergeetika arendamise võimalused. Maailma energeetika trendid liiguvad üha enam taastuva ja senisest puhtama energia kasutamise poole.

Taastuvate energiaallikate -selliste nagu päike, tuul ja vesi – põhiprobleem on nende ebakindlus, samuti energia kogumise hind. Konkreetset lahendust energeetika muutmiseks sõltumatuks välistest energia ressurssidest põlevkivienergeetikast loobumisel esialgu pole, seepärast täidab põlevkivi ka järgnevatel aastakümnetel oma rolli, pakkudes meie inimestele stabiilset elektrienergiat.

Põlevkivist loobumine annab Ida–Virumaale valusa hoobi

Ärgem unustagem, et Ida-Virumaal kasutatakse energeetika põlevkivisektori jääksoojusenergiat kõikide selle regiooni suuremate asulate kütmiseks. Tänu sellele on näiteks Narvas kõige madalam soojuse megavatt-tunni hind Eestis. Ilma selleta kasvab ka soojuse hind ning tekib küsimus, kes maksab kinni halvas seisukorras olevate majade renoveerimise kulud.

Kirde-Eesti korteriühistutele oleks see üle jõu käiv koorem. Isegi praegu ei taha keegi nendesse majadesse, mida pole remonditud nende ehitamisest peale, investeerida, sest selleks kulutatud raha kaotab kinnisvaraturu madalate hindade tõttu korrapealt oma väärtuse. See on ka üks põhjustest, miks Ida-Virumaal renoveeriti aastatel 2010-2014 Kredexi programmi raames vaid kuus hoonet, möödunud aastal aga laekus programmi üksainus taotlus.

Muidugi on põlevkivitööstuse mõju keskkonnale kõige suurem just Ida-Virumaal, kus väikeste külade maastik ja geograafia muutuvad selle tagajärjel kohati tundmatuseni. Ning kui praegu räägitakse põlevkivienergeetikast loobumisest, siis tuleb paralleelselt arutada ka kogu Ida-Virumaa majandusstruktuuri reorganiseerimist.

Sageli ei mõtle poliitikud sääraste küsimuste arutamisel sellele, et kogu Eesti tarbib elektrienergiat ühesuguse hinnaga, kuid vee- ja õhusaaste probleemid, pinnasevajumised kohtades, kus kunagi paiknesid kaevandused, jäävad päranduseks just Kirde-Eestile. Just seepärast ei väsi ma kordamast, et kui me räägime näiteks keskkonnainvesteeringute keskusest, siis oleks loogilisem suunata selle programmide kaudu tagasi Ida-Virumaale vähemalt 20-25 protsenti investeeringutest praeguse 7 asemel. Samuti tuleks seaduste tasandil kinnitada põlevkivi ettevõtete poolt riigile makstavate keskkonnatasude suunamine Ida-Virumaa programmi finantseerimiseks, millest on räägitud juba pikka aega.

Arvestades põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega tegelevates ettevõtetes ametis olevate inimeste suurt hulka, on töötuse järsk kasv regioonis lihtsasti prognoositav. Tasub märkida, et energeetika valdkonnas on keskmised palgad üsnagi kõrged ning hoiavad maakonna keskmist palgataset statistika jaoks vastuvõetaval tasemel. Ei pea olema energeetikaekspert, kinnitamaks, et Põxitist võib saada maakonna jaoks uus sotsiaalne katastroof, kui me juba praegu investeerima ja alternatiivseid majandusvaldkondi arendama ei hakka.

Põlevkiviettevõtted täidavad riigieelarvet igal
aastal miljonite eurodega, näiteks 2017. aastal maksid nad riigikassasse kokku üle 120 miljoni euro ehk ligi 4% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Peale selle kindlustavad nad tööga ligikaudu 13 000 inimest, kui peale otseste töökohtade võtta arvesse ka seda sektorit kaudselt teenindavaid ettevõtteid. Põlevkivi on meie strateegiline ressurss, mida tasub kaevandada ja kasutada maksimaalse kasumiga ning minimaalse – niivõrd kui see võimalik on – keskkonnamõjuga.

Põxit peab toimuma pikema perioodi vältel, kuid seejuures tasub mõelda selle üle, millised alternatiivid on meil võimalikud üleminekul senisest puhtamatele energiaallikatele, sest varem või hiljem saavad põlevkivivarud Eesti territooriumil otsa või jäävad alles vaid need varud, mille kaevandamine enam majanduslikult otstarbekas pole.

Autor: Dmitri Ditrijev, Riigikogu liige
Pilt kollež: Enefit  / Shutterstock
Allikas: Põhjarannik
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=pohjarannik20181101