Kirde-Eestis asuvat Ida-Viru maakonda puudutavates aruteludes jääb pidevalt kõlama ennekõike negatiivne alatoon: riigi keskmisest madalam palk, töötuse kõrge osakaal, suur noorte väljaränne, tühjana seisvad kortermajad. See ei tule aga üllatusena, sest pikka aega on pidanud Eesti tuntuim ääremaa vaevlema valitsustepoolse olusid mitte arvestava poliitika küüsis. Seoses vähese tähelepanuga on Ida-Virumaa saanud ka palju vähem investeeringuid, arvestatuna ühe elaniku kohta. Pärast valitsuse vahetumist 2016. aasta sügisel on olukord hakanud siiski paranema ning tänavu sellesse piirkonda tehtud investeeringud vastavad juba Eesti keskmisele tasemele.
Tõepoolest, Ida-Virumaa tulevik ei pea sõltuma sellest, milline poliitiline jõud juhib valitsust. Kirde-Eesti on Eesti tööstuslik süda ning sinna on koondunud nii elektrienergia, põlevkivi ning põlevkiviõli tootmise ja töötlemisega seotud ettevõtted.
Nende ettevõtete poolt makstavate keskkonnatasude arvelt täieneb osaliselt ka iga-aastane riigieelarve. Paraku lisanduvad tasud üldisesse eelarvesse ning need jaotatakse hiljem Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu enam-vähem võrdselt kõigi Eesti piirkondade vahel. Ida-Virumaale jõuab Eesti peale laiali jaotatud rahast ainult 13%, mis pole minu arvates aga õiglane. Aastaid on arutatud lisainvesteeringute suunamist Ida-Virumaale ning mõned sihtinvesteeringud on ka ellu viidud. Kuid vaatamata sellele pean põhiküsimuseks piirkonna arengu rahastamist keskkonnatasude arvelt, mis poliitilise vastuseisu tõttu pole siiani õiglast lõpplahendust leidnud.
Keskmõte: Lootus õiglasele lahendusele siiski püsib, sest küsimus tõuseb järjest sagedamini päevakorda.
Riigikogus on moodustatud Ida-Virumaad puudutavate küsimuste toetusrühm, mille töös osaleb erinevatesse erakondadesse kuuluvaid nii praegusi kui ka endisi Riigikogu liikmeid. Samuti on kaasatud omavalitsustegelasi ning Ida-Virumaal tegutsevaid ettevõtjaid, kes kõik üheskoos on teinud ettepaneku suurendada kohalike tööstusettevõtete poolt riigieelarvesse makstavate keskkonnatasude tagastamist 25–30 protsendini. Me ei palu doteerida seda piirkonda mõne teise valdkonna ressursiga, vaid soovime, et Ida-Virumaa saaks riigile makstavatest keskkonnatasudest märkimisväärse osa tagasi. Elektrienergiat tarbime üle-eestiliselt ühe hinnaga, keskkonnatasud, mida enamasti maksavad Ida-Virumaal asuvad tööstusettevõtted, jagatakse ka enam-vähem võrdselt kõikide maakondade vahel, kuid negatiivsed mõjud – õhusaaste, veevarustusega seotud probleemid, maalangetised jne – kõik need jäävad Ida-Virumaale!
Aastaid tagasi, kui Keskkonnaministeeriumi eesotsas olid veel Reformierakonna poliitikud, ei leidnud Ida-Virumaa programmi rahastamine keskkonnatasude arvelt toetamist. Täna, mil keskkonnaministri portfell kuulub Isamaale, ei ole ministeeriumi arvamus selles küsimuses muutunud. Lisaks Keskerakonnale ainult Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetas pärast valitsuse vahetumist mõtet rahastada Ida-Virumaa programmi keskkonnatasude arvelt.
Lootus õiglasele lahendusele siiski püsib, sest küsimus tõuseb järjest sagedamini päevakorda. Näiteks oli Ida-Virumaa programmi rahastamine ning suurema osa keskkonnatasudest sellesse piirkonda tagastamine iga-aastaste PurFesti debattide teemaks ka Lüganuse vallas tänavu. Samal teemal peeti arutelu septembris, kui Riigikogu majanduskomisjoni avatud istungil arutati põlevkivienergeetika ja sellega seoses ka kogu Ida-Virumaa tuleviku küsimusi. Uuesti tõstatati küsimus Lüganuse vallas, kui kohalikud elanikud kohtusid Vabariigi Presidendiga tema poolt Ida-Virumaale tehtud töövisiidi raames.
Teema on väga aktuaalne, kuid suure tõenäosusega enne eesolevaid Riigikogu valimisi paikapanevaid muutusi see kaasa ei too. Selleks et Ida-Virumaa programmi rahastus põhineks tulevikus keskkonnatasudel, on vaja üksmeelt valitsuskoalitsioonis.