Aastaid kestnud haldusreformi arutelud ja katsed seda ellu viia on jõudnud nii kaugele, et reformi üldine raamistik on riigikogus teisel lugemisel. Nii koalitsiooni kui ka opositsiooni esindajate arvamus on ühtne: muudatusi on Eestile hädasti vaja. Kardinaalselt aga erineb osapoolte arusaam reformi sisust. Praegu see pigem puudub ja valitsus lubab reformile anda sisu alles hiljem koguni 18 täiendava seaduseelnõuga.
Valitsuse poolt haldusreformi seadusega väljakäidud muudatused taanduvad praegu pigem kohalike omavalitsuste mehaaniliseks liitmiseks, lähtudes lihtsast statistilisest kriteeriumist − minimaalne elanike arv kohalikus omavalitsuses. Kahjuks piiride ümberjoonistamine ja suurus ei taga veel iseenesest paremat haldussuutlikkust, sest lisandub ka hulk probleeme ühelt või teiselt poolt. Reaalselt jääb ju sama suurusega territooriumile elama sama palju elanikke, lihtsalt selle suurema territooriumi hallatava asutuse nimi ja juhtkond muutuvad.
Teenuse kvaliteedi kõrval tekib ka teenuse kättesaadavuse küsimus ja ääremaastumise oht. Teenuste koondamine tõmbekeskustesse nõuab seetõttu kindlasti ka paremat ühistranspordivõrgu toimimist ja laiendamist, mis hakkab nõudma omavalitsustelt rohkem finantsilist ressurssi, sest ühelt poolt tuleb liinide tihedus üle vaadata ja ümber suunata, teiselt poolt aga võib osa bussiliine minna maakondlikust staatusest kohaliku omavalitsuse alla.
Tihti kõlab ka arvamus, et suuremas omavalitsuses on võimalik palgata paremat spetsialisti ühes või teises valdkonnas, et tagada teenuse kvaliteedi kasvu. Siinkohal unustatakse aga öelda, et parem spetsialist tahab ka paremat palka, mis koos lisanduvate tööülesannete hulgaga tähendab vajalikku palgatõusu, ja seega personalifondide puhul pole oodata reklaamitud suurt kokkuhoidu.
Haldusreformi eesmärk peab olema tugevate omavalitsusüksuste teke, et nad oleksid võrdsed partnerid keskvõimule ja suudaksid ka oma ülesannetega toime tulla. Selleks aga tuleb esialgu taastada omavalitsustele õiglases mahus laekuva tulumaksu osa, tasandusfondi ja teederaha.
Liitumisel tuleb kindlasti arvestada tõmbekeskustega ja inimeste ning teenuste liikumisega, samuti mõnede maakondade eripäraga, kaasa arvatud Ida-Virumaa, kus kõik linnad ehk potentsiaalsed tõmbekeskused asuvad maakonna põhjaosas enamvähem ühel liinil ja lõunaosa asustustihedus on palju hõredam. Samas arvestavad paljud omavalitsused oma tulubaaside puhul ka keskkonnatasudest laekuva osaga, mille kohta pidi valitsus juba ammugi selguse looma.
Neid lahendusi haldusreformi seadus praegu ei paku ja selle vastuvõtmisel tegelikult ostetakse põrsast kotis. Lubatakse küll ühekordset toetust vabatahtlikult ühinenud omavalitsustele ja ametist lahkuvatele linna- ja vallavanematele, kuid mis see annab pikemas perspektiivis ühinenud omavalitsuse rahvale, kui tulubaas ja muud põhimõtted jäävad samadeks?!
Lihtsalt öeldes − meie omavalitsuste inimesed peaksid tundma, et läbiviidud reformi käigus on paranenud nendele pakutava teenuse kvaliteet, selle kättesaadavus pole vähenenud ja võim pole rahvast kaugenenud ja kohalikul omavalitsusel on piisavalt ressurssi ja otsustusõigust ühistranspordi, sotsiaalabi ja hariduse korraldamisel, töökohtade loomisel jne. Vastasel juhul võib praegune kava endaga kaasa tuua maaelu ja väiksemate kohtade jätkuva hääbumise ja süveneva ääremaastumise. Leian, et tugeva riigi aluseks on tugevad omavalitsused, mis tähendab, et haldusreformi käigus tuleb rääkida rohkem sisust, mitte kaardil piiride tõmbamisest.
Haldusreformi praegune kava võib endaga kaasa tuua maaelu ja väiksemate kohtade jätkuva hääbumise ja süveneva ääremaastumise.
Autor: Dmitri Dmitrijev, Riigikogu liige, Keskerakond
Allikas: Põhjarannik https://dea.digar.ee/article/pohjarannik/2016/03/22/6.3