Eesti põlevkivifond − tee eikuhugi

Möödunud nädalal avaldas Äripäev Ahto Lobjakase arvamuse loodusvarade käitamisest rahastatava investeerimisfondi loomise kohta. Analüütiku arvates aitaks säärane fond riigil rasketel aegadel ots otsaga kokku tulla.

Euroopa edukamaid ja suuremaid aktsionäre on Norra suveräänne naftafond, mille väärtus on praeguseks ületanud triljoni dollari piiri ning mis möödunud aastal kahekordistas investeeringute mahtu ja teenis 131 miljardit dollarit.

Skeem iseenesest on muidugi huvitav. Kui võtta toosama Norra naftafond, kus kogu tulu laekub nafta- ja gaasisektorist ning 60 protsenti moodustavad investeeringud aktsiatesse, siis on see riigile mustadeks päevadeks hea hoiukassa, kuna fondi põhikirja kohaselt võib valitsus force majeure’i korral raha vabalt välja võtta näiteks eelarvepuudujäägi katmiseks.

Ning kui Ahto Lobjakase arvates võiks Eestis säärase fondi luua, kasutades selleks oma loodusvarasid, st tuua põlevkiviettevõtete või siis metsatööstuse arvelt fondi 15 aastaga ligikaudu miljard eurot, siis mina säärase fondi otstarbekusega nõus ei ole. Loodusvarade lisamaksustamine võib muuta tulevikus küsitavaks kogu põlevkivivaldkonna konkurentsivõimelisuse maailmaturul.

Sisuliselt tähendab Lobjakase idee järjekordse keskkonnainvesteeringute keskuse loomist, ainult et kui praegu viiakse Ida-Virumaa ettevõtete arvelt ellu keskkonnaprojekte kogu Eestis, siis uuest investeerimisfondist hakkaks riik finantseerima strateegilisi projekte. Maantee ehitamiseks jääb raha puudu? Võtame fondist. Haigekassa eelarve puudujäägi võib samuti Kirde-Eesti arvelt katta. Mis aga Ida-Virumaast endast saab?

Seni oleme olnud sunnitud viibima olukorras, kus Ida-Viru ettevõtete makstavad keskkonnatasud on riigikassa põhiline tuluallikas, kuid tagasi regiooni tuleb vaid väike osa sellest rahast. 2016. aastal sai keskkonnainvesteeringute keskus eelarvest keskkonnatasude arvelt 31 miljonit eurot, sellest 70% tuli Kirde-Eesti ettevõtetelt. Tagasi sai regioon sellest aga vaid 7%.

Seega teeb analüütik ettepaneku pumbata regioonist välja veelgi rohkem raha, ainult et nüüd sõnastusega “riigi investeerimisfondi tarvis”. Ent millal ometi riik regioonile midagi ka vastu annab? Praegu kuulub keskkonnaministri portfell Isamaa ja Res Publica Liidule, enne seda oli see Reformierakonna käes. Ilmselge, et keskkonnatasude jaotamise põhimõtete ülevaatamine Ida-Virumaa kasuks ei ole neile kasulik, kuna Kirde-Eestis moodustavad suurema osa rahvastikust venelased, st mitte nende valijad, ning seetõttu ei ole mõtet arendada regiooni, mis poliitiliselt nendele erakondadele kasulik pole.

Kirde-Eesti on viimased kümme aastat olnud riigi jaoks otsekui “Imede põld”, kus on maapõuest hangitud raha teiste regioonide vajaduste tarbeks. Seejuures pole poliitilisel tasandil olnud vaja isegi midagi selgitada.

Praegu on Keskerakond keerulises olukorras, kuna me soovime uuesti üle vaadata ressursside jaotamise süsteemi, isamaalasest minister aga ei ole selliseks sammuks veel küps. Ida-Virumaa programmis on kahtlemata palju positiivseid aspekte, kuid kõik need tuhmuvad selle taustal, et me ei suuda saavutada elementaarset − seda, et Ida-Viru programmile oleks ka tulevikus tagatud stabiilne finantseering, sõltumata sellest, millised poliitilised parteid parajasti võimul on.

Näiteks keskkonnainvesteeringute keskusest rääkides oleks loogilisem suunata selle programmide kaudu Ida-Virumaale tagasi vähemalt 20-25% praeguse 7% asemel. Samuti tuleks seadusandlikul tasandil tagada, et Ida-Virumaa programmi finantseerimiseks suunataks osa põlevkiviettevõtete poolt riigile maksavatest keskkonnatasudest, et Kirde-Eesti projektid ei peaks keskkonnainvesteeringute keskuse raha pärast pidevalt teiste regioonidega konkureerima.

Möödunud aasta detsembris saatsin Ida-Virumaa toetusgrupi esimehena keskkonnaminister Siim Kiislerile ametliku järelepärimise palvega kiirendada keskkonnatasude jaotamise süsteemi ülevaatamise protsessi. Vastust oma päringule pole ma siiani saanudki, kuid see vaikus on ilmekam kui mis tahes sõnad ja avaldused.

Muidugi on Kirde-Eesti arengukava ideaalist kaugel, kuid sellesse dokumenti kirja pandud investeeringud on juba sammuke edasi, võrreldes kümne aasta pikkuse seisakuga.

Allikas: https://pohjarannik.ee/eesti-polevkivifond-%E2%88%92-tee-eikuhugi/

Pilt -Narva elektrijaamad. Autor/allikas: Mihkel Maripuu/Eesti Meedia/Scanpix